Vaimuvitamiin

Vanarahva tarkus …

Vanarahva tarkus ei kutsunud inimest tormama. Teati, et kõike ei pea korraga kandma ega kohe lahendama. Pimedas ei minda rutuga edasi, istutakse tasa, kuni silm harjub. Sama kehtib ka inimese sisemaailma kohta. Kui mõni raske tunne või mõte on liiga ligi, ei ole vaja seda eemale tõrjuda. Sageli piisab sellest, kui vaadata rahulikult, mida see vari endaga kaasa toob ja mida see püüab öelda.

Vanarahvas teadis ka, et üksi vaadates võib pilt kergesti viltu minna. Teise inimese kohalolu aitab selgineda. Hea kaaslane ei sunni valguse kätte ega lükka pimedusse, vaid hoiab valgust nii, et näha oleks parasjagu. Just sellises turvalises ja mõõdukas ruumis saavad tunded ja mõtted tasapisi kuju võtta.

Kui inimene lubab endale aega, kuulab ja vaatab sammhaaval, ei tule muutused ehmatades. Siis ei ole „kevad“ järsk pööre, vaid tuttav külaline, kes astub üle läve ilma hirmu tekitamata.

Nagu vanarahvas ütles: samm sammu haaval, süda järele.

Kui vari jääb vaatamata

Vanasõna “Kes talvel oma varju kardab, see kevadel valguse käes pimestub” kõlab vaikselt, ent kannab endas sügavat elutarkust. Vanarahva jaoks ei olnud talv ainult aastaaeg, vaid aeg, mil elu tõmbub sissepoole. Päevad lühenevad, tempo aeglustub ja pilk pöördub paratamatult ka inimese sisemaailma. Just siis tulevad nähtavale varjud: hirmud, kahtlused, väsimus ja vanad haavad.

Vanasõnad ei kutsu neid varje ära ajama. Pigem õpetavad olema kohal ja vaatama tasakesi, ilma tormamata. Pimedas ei joosta, istutakse tasa, kuni silm harjub.

Vari on kui sisemaailma varjatud osa. Valgus on kui muutus, nähtavus või edu. Psühholoogias tähendab see, et inimene ei pea raskete tunnete või kogemustega kohe „midagi ette võtma“. Turvaline paus, tähelepanelik vaatlemine ja tähenduse otsimine aitavad närvisüsteemil rahuneda ning loovad valmisoleku muutuseks.

Kui inimene püüab rasked tunded ja mõtted täielikult kõrvale lükata, ei kao need kuhugi. Need jäävad ootama. Talvel vältimine võib näida kergendusena, kuid kevade tulles võib valgus osutuda liiga eredaks.

Uus energia, võimalused ja ootused ei too alati rõõmu, vaid võivad hoopis väsitada või ärevaks teha. Siis ei ole valgus süüdi. Silm pole lihtsalt harjunud nägema.

See on vana, kuid ajatu tähelepanek: see, millega me raskel ajal ei kohtu, võib meid hiljem üllatada just siis, kui elu näib kergem.

Vanasõna tuletab meelde, et valgus kannab ainult siis, kui silm on harjunud pimedust nägema. Kui kogemusi lubatakse uurida samm-sammult ja sobivas tempos, muutuvad ka suured elumuutused vähem hirmutavaks ja paremini talutavaks.

Nagu vanarahvas ütles: samm sammu haaval, süda järele.

Teraapiline soovitus

Ära jää pimedusse ega kaevu raskustesse. Istu pimedas tasakesi ja vaata, mis Su kõrval seisab. Varju ei pea uurima korraga ega üksi.

Piisab väikestest märkamisest:
– mis mind praegu väsitab,
– mida ma väldin,
– millest ma mööda vaatan?

Vanarahvas teadis ka, et üksi vaadates võib silm petta. Hea kaaslane, olgu see lähedane inimene või terapeut, ei sunni valguse kätte ega tõuka pimedusse. Ta hoiab tuld nii, et näha oleks parasjagu. Sellises turvalises ja toetavas ruumis saab silm harjuda.

Kaasaegne psühholoogia kinnitab vana tarkust: emotsioonide vältimine suurendab stressi ja ärevust, samas kui teadlik ja kaastundlik kontakt iseendaga loob vastupidavust. Kui inimene lubab endal raskel ajal tunda, mõelda ja puhata, ei tule muutused ehmatades.

Siis ei ole kevad järsk pööre, vaid loomulik jätk.

Oma peidetud probleemide märkamine ja emotsioonise lubamine ei tee inimest nõrgemaks.

See valmistab ette eluks, mis liigub ja muutub.

Talve kuulaja

Räägitakse, et kunagi ammu …

Räägitakse, et kunagi ammu, seal kandis, kus talved olid pikad ja metsad nii vaiksed, et lumi krudises ka mõtetes, elas inimene, kelle süda ei leidnud rahu. Kui sügis viimase lehe maha pillas ja maa esimest korda kinni kattus, hakkas ta kartma vaikust. Igal õhtul süütas ta tule, pani sõnad jooksma ja mõtted ruttama, et mitte kuulda seda, mis ta sees liigutas.

Küla vanim, hall nagu härmatis vanal kuusel, vaatas seda ja ütles kord:
„Talv ei ole vaenlane. Talv on kuulaja.”

Siis tuli talv, paks ja aeglane. Päevad lühenesid, teed mattusid lume alla ja maailm jäi tasa, justkui oleks keegi hingamise kinni pidanud. Inimene püüdis algul vaikust täita: tööga, juttudega, meenutustega. Aga ühel ööl, kui tuulgi jäi pidama ja ainult ahjutuli vaikselt praksus, ei olnud enam kuhugi põgeneda.

Ta istus. Ja kuulas.

Algul kuulis ta üksnes rahutust: südame kiiret sammu ja mõtteid, mis nagu näljased linnud ringi tiirlesid. Ta ehmus ja tahtis tõusta, ent meenutas vanema sõnu ning jäi paigale. Üks öö läks teise järel ja rahutus väsis enne kui inimene.

Siis hakkas vaikus rääkima.

Ta ei rääkinud sõnadega, vaid raskuse ja kergusega. Ta näitas, kus süda oli kandnud rohkem, kui jaksas, ja kus oli vaikides igatsenud. Ta tõi nähtavale vanad jäljed, mille lumi oli seni kinni katnud.

Nii möödus talv.

Kui kevad viimaks tuli ja lumi lahti laskis, ei olnud inimese samm kiirem kui enne, aga kindlam. Ja kui külarahvas küsis, mis talvega juhtus, vastas ta ainult: „Ma kuulasin.”

Sellest ajast peale räägitakse seal kandis ja õpetatakse lastele nii:

Kes kuulab talve vaikust, kuuleb kevadel oma südant.

Vanarahvas teadis rääkida …

Vanarahvas teadis rääkida, et talv ei ole üksnes maa puhkeaeg, vaid ka inimese hinge vaikne tööaeg. Siis, kui päevad lühikeseks jäävad ja valgus õhtuti madalalt käib, hoiti tuld vaka all ja sõnu suus. Usuti, et liigne kära, olgu see teos, jutus või mõttes, ajab segi kevade märgid, nii põllul kui südames.

Öeldi, et talvised õhtud on hinge tasandamise ajad. Kes suudab istuda vaikuses ilma rahutuseta, see laseb hingel end sirgeks seada. Sellisel inimesel olevat kevadel süda kerge ja samm kindel, justkui teaks ta juba ette, kuhu tee viib.

Aga kes põgeneb talve eest müra ja sagimise sisse, selle hing ei saa puhata. Nii pidavat ta kevadel olema rahutu nagu sulavee all peituv jõgi: väliselt vaikne, sees aga tormav ja suunda otsiv.

Vanad inimesed lisasid, et vaikus ei võta inimeselt midagi ära. Vastupidi, vaikus toob nähtavale selle, mis on kogu aeg olemas olnud, ent mille müra on varjanud. Talvel inimene kuulab, kevadel mõistab. Ja nõnda sünnib selgus, mis ei tule äkitselt, vaid kasvab vaikselt, koos pimeda aja kannatliku kuulamisega.

Kui kuulata ei ole aega

Vanasõna „Kes kuulab talve vaikust, kuuleb kevadel oma südant” räägib ajalisest ja sisemisest seosest vaikuse ning enesemõistmise vahel.

Talve vaikus sümboliseerib aega, mil välised tegevused ja nõudmised vähenevad ning inimesel on võimalus peatuda, kuulata ja vaadelda iseennast. „Kuulamine” ei tähenda siin pelgalt vaikuses olemist, vaid teadlikku tähelepanu oma mõtetele, tunnetele ja sisemisele seisundile.

Kevadel oma südame kuulmine viitab selgusele ja sisemisele äratundmisele, mis tekib hiljem. See tähendab, et inimene hakkab paremini mõistma, mis on talle tõeliselt oluline, millised on tema soovid ja vajadused ning kuhu ta tahab edasi liikuda.

Vanasõna mõte on, et sisemine selgus ei sünni kiirustades ega müras. See kujuneb välja siis, kui inimene on valmis vaiksel ajal endaga ausalt olema. Talvine kuulamine loob eeldused kevadiseks äratundmiseks. Süda hakkab „rääkima” alles siis, kui teda on varem kuulatud.

Teisisõnu õpetab vanasõna kannatlikkust ja sisemist küpsemist. Enne tegutsemist ja otsustamist on vaja vaikust, milles saab selguda, mis on päriselt tähtis.

Teraapiline soovitus

Talvist aega võib käsitleda kui teadlikku psühholoogilist pausi. See on sobiv periood, mil lubada närvisüsteemil aeglustuda ning vähendada välist ja sisemist stimulatsiooni. Hea on harjutada vaikuses olemist ilma pideva enese hajutamise või ebamugavuse eest põgenemiseta. Just sellises seisundis muutuvad paremini tajutavaks inimese tegelikud vajadused, piirid ja soovid.

Kevadine selgus ja otsustusvõime ei kujune juhuslikult, vaid on eelneva vaikse enesevaatluse ja kuulamise tulemus. Mida teadlikum on see protsess, seda stabiilsem on ka hilisem sisemine tasakaal.

Psühholoogilisest vaatenurgast toetab see eneseregulatsiooni ja refleksiooni arengut. Pidev infotulv ja stimulatsioon hoiavad närvisüsteemi kõrgendatud valmisoleku seisundis, samas kui vaikus loob tingimused sügavamaks vaimseks töötluseks. Just seal tekivad tähendused, mitte pelgalt automaatsed reaktsioonid.

Vaikus ei tähenda millegi kaotamist.

See aitab nähtavale tuua selle, mis on juba olemas, kuid mis igapäevase müra tõttu jääb sageli märkamatuks.